Muinaskultuuri õpperada

 

EUROOPA METSARAHVASTE HALDJAKULTUUR MUHU SAAREL

Euroopa metsarahvaste haldjakultuur on väga sarnane: inimest toetab maaemavägi ja ilmavägi.

 

MAAEMAVÄGI on meie vaimne ja looduslik elukeskkond.

Igal inimesel, lilleõiel, puul, põõsal, jänesel, kassil ja hobusel on kaitsevaim ehk haldjas. Sel kombel oleme kõige elavaga seotud, kõiges toetatud ja sõltuvad suures tervikus.

Üheksavägine arstib meie haigusi (köha, haavad, ohatised, neeru- ja põiepõletik), mustikas kõhuhäda, metspähkel annab jõudu.

Maaema laseb kevadel lilled õitseda ja sügisel porgandid valmida.

Maaemavägi jõuab meieni haldjate kaudu – loodus on väestatud.

Mõnes paigas tunneme end eriti hästi, teises paigas mitte. Igal paigal on oma haldjad ja haldjate vägi. Eriti hea väeväljaga paiku kasutati riituspaikadena. Muhus on 65 looduslikku pühapaika, kuhu inimene saab tulla oma murega, kuid ka selleks, et tuge leida oma õnne igikestmiseks.

Haldjad on alati kodus, alati valmis meid toetama, kuid parim kohtumisaeg on keskpäev või kesköö. Riituspaigast ei saa kunagi mööduda andi andmata ka siis kui me riitust ei soorita. Oluline ei ole anni suurus – see võib olla imepisike leivapuru, viljatera, soolatera või muu – oluline on, et me oma mõtteväe seome selle paigaga. Meie kõigi toest suureneb selle paiga haldjavägi, sest oleme ka ise väekandjad. Sel kombel toetame haldjaid ja kõiki neid, kes siia tulevad tuge otsima.

Kui soovime tuge oma õnne igikestmiseks, teeme riituses inimese märgi möödapäeva, kui soovime haigust, ühiskondlikku või hingelist vastuolu lõpetada, teeme inimese märgi vastupäeva.

Mõnes paigas on hea vilja kasvatada ja teises paigas oma vaimsust kosutada – maaemavägi on kõikehaarav.

 

VETEVANAVÄGI liitub maaemaväega.

Kui mere rannal jalutame, tunneme jõudu midagi korda saata, midagi lõpetada, midagi luua.  Nii toimib vetevanavägi. Meie Vetevana on soomlastel Ahti. Vetevanale sobib anniks tuua hõbedakaabet.

 

METSAVANAVÄGI liitub maaemaväega.

Metsas jalutades leiame enda tasakaalu, heatahtlikkuse, abivalmiduse… Pärast Metsavanale anni toomist linnud meid metsas ei pelga, metsloomad ei satu paanikasse. Mets on metsaasukate ja metsarahva ühine kodu.

Oleme seotud kõige kasvava ja elavaga. Muhu ornament ehk kaheksakand on päikesekand, samas kõige kasvava ja elava sümbol. Samas tähenduses tundsid seda vanad mesopotaamlased kolm tuhat aastat tagasi. Sama ornamenti tunnevad indiaanlased Ameerikas.

Meie kaitsevaim on alati meiega. Kui meil midagi kipub äparduma, siis sülitame kolm korda üle vasaku õla – teeme kaitsevaimule DNA-avalduse. Selline and on tükike meist endist ja hoopis väärtuslikum kui viljaterad, sool, süsi või hobuserauanaelad. Germaanlased sülitavad tänapäevalgi kolm korda: „Toi, toi, toi” üle ahistatud kalli inimese õla. Sellega tuuakse ohvriand lähedase inimese kaitsevaimule.

Maaemavägi on haldjate võrgustik, millega inimene on toetatud kogu oma olemuses igal ajahetkel. Selline tunnetus on haldjakultuuris vaimsuse kandja, sest edasikestmiseks peab inimene olema haldjate vääriline – kõlbeline ja inimlik. See oli meie esivanemate igapäevane elupraktika – ainuke võimalus jätkusuutlikuks edasikestmiseks.

ILMAVÄGI (kosmiline vägi) on maaemaväele täienduseks. Uku on eestlastel äikesehoidja, soomlastel ülijumal. Lääneeurooplased ja skandinaavlased tunnevad selles tähenduses Thori, jumalate isa Odini ja viljakusejumalanna Friggi poega. Sooviriitused seostatakse Ukuga. Kolm koputust soovikivile on sümboolsed äikesekärgatused ja sobivad ohvrianniks. Üldjuhul ei saa me midagi soovida iseendale, sest endale soovides võime ahistada teisi. Kui soovime midagi oma kallitele, siis lähedaste inimeste õnn pöördub meie õnneks – üksinda metsas me ei saa olla õnnelikud. Ukukivil saame leida lahendusi üldistele ühiskondlikele probleemidele: ühistegevus, kogukonnavälised ohud, tulevikuvisioonid… Kõik segane selgineb Ukukivil. Tavapärane ohvriand on hõbedakaabe või mündid.

Haldjakultuur kujundas Euroopa metsarahvaste eetikat ja vaimsust tuhandete aastate vältel ja on kandunud meie alateadvusse tänapäevani.

Et mõista iseennast, on vaja mõista meie esivanemate haldjakultuuri.

 MUINASKULTUURI MARSRUUDIST

Eestlased on Läänemere ääres elanud üle viie tuhande aasta.

Muhulased on oma saarel elanud üle kolme tuhande aasta. Meie muinaskultuur ulatub nendest aegadest kaugemale. Tollal sidus inimene oma hingeruumi looduse väega. Sel kombel oli tal hingetugi igal ajahetkel igas olukorras. See maailmatunnetus tähendas kooskõla maa-, metsa- ja merehaldjatega.

Maaema laseb maasikad kasvada ja igas maasikas on taas maa vägi. Maaema laseb kevadel lilledel õitseda ja sügisel porgandid valmida. Oleme maaema hoolealused.

Metsavana tunnetame metsa bioelektromagneetilise väljana. Euroopa metsarahvastele tähedab mets kodu, elatusallikat ja looduse väge ümber inimese hingeruumi. Iga puu ja põõsas saab olla meie tugiisik, sest kannab Metsavana väge.

Ahti vahendab mere tasakaalustavat väge, kalaõnne ja mereande. Ahti lahutab ja liidab meid vetevallaga Toonela surnuteriigist põhjakaares. Toonela jõgi ( Linnu tee) avaneb hingedeajal (oktoober-detsember) põhja suunas kus asub Toonela. Surnute hinged pääsevad siis koju ja tagasi.

Uku vahendab taevaväge. Temast leiame tuge oma püüdlustele ja unistustele. Andide toomiseks oli Uku vakk iga talu aidas. Ukule olid suunatud sooviriitused.

Meie esivanematel oli side looduse väega oluline igal ajahetkel. Tööd oli palju, kuid kunagi polnud kiiret, sest põhiline eluks vajalik hingetugi oli pidevalt olemas.

Loodusega hoiti sidet positiivse väeväljaga riituspaikades – hiies, raviloitsukivil, pühal allikal või mõnusa puu juures.

Sellisesse paika tulles inimene teadis, et siinsete maahaldjatega on jaganud oma parimaid mõtteid ja leivapala tema pere ja hõimlased ning maahaldjad vastavad heldelt igaühele. Meiegi jätame sinna koos anniga oma parimad mõtted, et järgmised tulijad nendest rõõmu võiksid tunda. Riituspaik on koht, kus hoiame oma hingejõudu, et vajadusel seda sealt leida.

Anniks võib olla mõni viljatera, leivapuru, hõbedakaabe või lonks joogipudelilt. Oluline ei ole anni suurus vaid mõtteline sisu.

Meie esivanemate elutunnetus on hoiakuna talletatud meie alateadvuses.

 

 

SEITSME TEE RIST

Vanas Muhu traditsioonis ristuvad valdavalt kolm teed. Nelja tee rist on haruldane—hea käekäigu nimel saab seal tõrjuda kurja väge. Võib sooritada ka tõrjemaagilisi riitusi tervise parandamiseks.

Looduses on hea väeväljaga paiku ,mida armastavad metsloomad. Kui mööda metsloomaradu hakkavad liikuma inimesed, võib sündida seitsme tee rist. See on sobiv paik Metsavana ( soomlastel Tapio, komidel Tenn ) tervitamiseks. Kui läheme metsa jalutama, tuleme virgena tagasi – oleme midagi omandanud metsaisa väest, s.o. metsa bioelektromagneetilisest väljast. Hea tahte märgiks peame Metsavanale tooma andi—mõne viljatera, leivapuru, hõbedakaabet….. Linnud meid siis ei pelga, metsloomadel pole paanikat ja ise tunneme, et oleme vaimse sideme läbi Metsavana valdustesse vastu võetud.

Seitsme tee ristil võime veel tervitada äikesehoidjat Ukut (soomlastel ülijumal). Selleks peame kolm kord soovikivile koputama. Uku vahendab sooviriitusi. Me ei saa soovida midagi iseendale, sest sellise sooviga võiksime kedagi teist ahistada. Saame soovida ühele inimesele, oma perele, suuremale või väiksemale rühmale, oma rahvale või inimkonnale. Lähtutakse äratundmisest, et kui meie lähedased on õnnelikud, võime ka ise olla õnnelikud. Nii lihtne see ongi. Oma soovist ei tohi me rääkida, siis soovivägi väheneb. Koputatakse kivi teravama otsaga soovikivi lohku, põlve võiksime hoida soovikivi vastas , sest kivi on selle paiga väevälja vahendaja.

Meie esivanemate suhe loodusega oli isiklik ja teistest inimestest sõltumatu, see tähendas iseenda leidmist, oma hingeruumi ülesehitamist.

7-tee rist

 

LALLI LIUKIVI

Põhjarahval neenetsitel on liukivi, kuhu tulevad rasedad naised sadade kilomeetrite kauguselt, et Kivivana aitaks neil sünnitust kergendada.

Kivilt alla liugudes jääb kivile inimese bioelektromagneetiline jälg ja see on side inimese ja loodusjõudude vahel.

Kivilt liuguma tuleb ka mees kui soovib maja ehitada, kevadkülvi alustada või Delfisse huvitava artikli kirjutada. Kivivana toetab alateadvust ja õnnistab kõike seda, mida ise teeme ja loome.

Kivilt alla lastes peaksime kaks kätt asetama kivile, oma soovile keskenduma ja siis tõukama end liuguma.  Kivivana on alati kodus, alati valmis meie püüdlusi toetama.

Eestis on mitmeid liukive Muhus on Lalli liukivi ainuke.

Lalli liukivi

Lalli liukivi

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

LEHTMETSA MOALJAKIVI

Lehtmetsa hiieauk on pühapaik , kuhu inimene võis tulla oma mõtetes selgust saama, loodusjõududelt nõu küsima. Hiieaugu väeväli on tasakaalustav ja lõõgastav.

Siinse moaljakivi muudab eriliseks lohuservadel terendav haruldane punane samblik, mis ei ilmu igal aastal ja mida muhulased ei tea mujal.

Kivi juures tajume loodusjõudude valmisolekut inimese muresid leevendada, kui alateadvuses selleks valmis ollakse.

Möödunud sajand tõi moaljakiviriitusse muudatusi. Haiget kohta muljuti väekandjatega kodus. Seejärel pesti haiget kehaosa riitusega väestatud vihmaveega ja väekandjad, nagu näiteks viljapead, süsi, sool ja hobuserauanaelad  või hõbedakaabe valati koos veega kivi serva alla .Anumat, millega vesi toodi, ei tohtinud koju tagasi viia, sest siis oleks haiguse koju tagasi viinud. Hiiest ei tohi kaasa võtta maasikat, lilleõit, lehte, oksakest või ükskõik mida. Hiiest ei saa mööduda andi andmata.

 

 

TONDIKIVI

Tondikivi on kurja väeväljaga paik, mis meie esivanemaid hoiatas halbade kavatsuste eest.

Siin on nähtud mitmesuguseid nägemusi.

Vassili Hobustkoppel (1896-1978) on päikese loojangul siitkaudu lehmi koju ajades oma silmaga näinud, kuidas väike musta-verd mustas ülikonnas mees siin sõrmedega muru kraapis ja sädemed lendasid muru seest üle kivi. Üks Vahtraste küla mees on südaööl kogenud, kuidas kivi juures hobune täiest jõust tühja vankrit vedama hakkas. Peagi oli hobune valges vahus. Kui mees seljataha vaatas, nägi ta vankri päras musta kogu, kes enne Lõetsa oja ennast vankrilt maha veeretas, sest kurjad vaimud ei pääse üle vee. Seejärel sammus hobune kergel sammul edasi.

Tondikive võib rahvatraditsioonis seostada kristluse mõjustustega. Muinaskultuuris on hea ja halb teineteisega lahutamatult seotud ja alles üheskoos moodustavad terviku, avades sel kombel nähtuse sisu. Kristluses on jumal ja saatan vastandatud,

Kui hea (jumal) ja halb (saatan) olid teineteisest lahutatud, vajas külamees tondi (saatana) mõistmiseks tema inimlikustamist. Talumees oskab vanapaganat üle kavaldada ja tunneb talle kaasa, kui puid lõhkuv külamees soovitab tondil käte soojendamiseks pista sõrmed pooleldi lõhutud puupaku vahele ja siis kiilu vahelt välja lööb.

Samas on saatan hilisemas eestlaste rahvatraditsioonis väga inimlik: “Ei kurat ole laita mees, tal hea ja helde süda sees”.

Purjus külamehed on tondikivi juures hädas olnud, kui ohverdamiseks pole õlut ja viina jätkunud.

Siia ei saa tulla musta südametunnistusega, sest siis võib kaotada hingerahu.

Pärase Tondikivi

 

PÄRASE MOALJAKIVI

Moaljakivi juures otsib inimene alateadvuslikku tuge haiguste võitmiseks, kasutades selleks tugeva väeväljaga paika. Kivi ise ei ole väekandja. Kivi on väe vahendaja.

Kui Eleea Hobustkoppel(1901-1991) uhatles 12 aastase tütrepoja Martini seisvast veest saadud löövet, puudutas ta poisi ihu väekandjatega, milleks olid viljapead, süsi, sool ja hobusekabjast väljatõmmatud  naelad. Hobuse lakk ja kabjad on vägised ja hobuserauanaelad on selle väe vahendajaks. Riitus oli pikk. Perioodiliselt kordas vanaema taas ja taas „ Maa-alused peigmehed võtke maapealsed neitsid ( s.o. haige poisi lööve) vastu“.  Seejärel pesi ta märgade sõrmedega sümboolselt poisi ihu. Võimalusel kasutati selleks kivilt kogutud kastevett. Sellise riitusega suutis vanaema poisi alateadvust sel määral mõjustada, et organism võitis ise haiguse. Riituspaigast ei saa mööduda andi andmata.