Ilmapuuvägi
ILMAPUUVÄGI muinaskultuuris
MAAEMAVÄGI on meie vaimne ja looduslik elukeskkond
Igal inimesel, lilleõiel, puul, põõsal, jänesel, kassil ja hobusel on kaitsevaim ehk haldjas. Sel kombel oleme kõige elavaga seotud, kõiges toetatud ja sõltuvad suures tervikus.
Üheksavägine arstib meie haigusi (köha, haavad, ohatised, neeru- ja põiepõletik), mustikas kõhuhäda, metspähkel annab jõudu.
Maaema laseb kevadel lilled õitseda ja sügisel porgandid valmida.
Maaemavägi jõuab meieni haldjate kaudu – loodus on väestatud.
Mõnes paigas tunneme end eriti hästi, teises paigas mitte. Igal paigal on oma haldjad ja haldjate vägi. Eriti hea väeväljaga paiku kasutati riituspaikadena. Muhus on 65 looduslikku pühapaika, kuhu inimene saab tulla oma murega, kuid ka selleks, et tuge leida oma õnne igikestmiseks.
Haldjad on alati kodus, alati valmis meid toetama, kuid parim kohtumisaeg on keskpäev või kesköö. Riituspaigast ei saa kunagi mööduda andi andmata ka siis kui me riitust ei soorita. Oluline ei ole anni suurus – see võib olla imepisike leivapuru, viljatera, soolatera või muu – oluline on, et me oma mõtteväe seome selle paigaga. Meie kõigi vaimsest tunnetusest suureneb selle paiga haldjavägi, sest oleme ka ise väekandjad. Sel kombel toetame haldjaid ja kõiki neid, kes siia tulevad tuge otsima.
Kui soovime tuge oma õnne igikestmiseks, teeme riituses inimese märgi möödapäeva, kui soovime haigust, ühiskondlikku või hingelist vastuolu lõpetada, teeme inimese märgi vastupäeva.
Mõnes paigas on hea vilja kasvatada ja teises paigas oma vaimsust kosutada – maaemavägi on kõikehaarav.
METSAVANAVÄGI liitub maaemaväega
Metsas jalutades leiame enda tasakaalu, heatahtlikkuse, abivalmiduse… Pärast Metsavanale anni toomist linnud meid metsas ei pelga, metsloomad ei satu paanikasse. Mets on metsaasukate ja metsarahva ühine kodu.
Oleme seotud kõige kasvava ja elavaga. Muhu ornament ehk kaheksakand on päikesekand, samas kõige kasvava ja elava sümbol. Samas tähenduses tundsid seda vanad mesopotaamlased kolm tuhat aastat tagasi. Sama ornamenti tunnevad indiaanlased Ameerikas.
Meie kaitsevaim on alati meiega. Kui meil midagi kipub äparduma, siis sülitame kolm korda üle vasaku õla – teeme kaitsevaimule DNA-avalduse. Selline and on tükike meist endist ja hoopis väärtuslikum kui viljaterad, sool, süsi või hobuserauanaelad. Germaanlased sülitavad tänapäevalgi kolm korda: „Toi, toi, toi” üle ahistatud kalli inimese õla. Sellega tuuakse ohvriand lähedase inimese kaitsevaimule.
Maaemavägi on haldjate võrgustik, millega inimene on toetatud kogu oma olemuses igal ajahetkel. Selline tunnetus on haldjakultuuris vaimsuse kandja, sest edasikestmiseks peab inimene olema haldjate vääriline – kõlbeline ja inimlik. See oli meie esivanemate igapäevane elupraktika – ainuke võimalus jätkusuutlikuks edasikestmiseks.
VETEVANAVÄGI liitub maaemaväega
Kui mere rannal jalutame, tunneme jõudu midagi korda saata, midagi lõpetada, midagi luua. Nii toimib vetevanavägi. Meie Vetevana on soomlastel Ahti. Vetevanale sobib anniks tuua hõbedakaabet.
ILMAVÄGI kosmiline vägi
Uku on eestlastel äikesehoidja, soomlastel ülijumal. Lääneeurooplased ja skandinaavlased tunnevad selles tähenduses Thori, jumalate isa Odini ja viljakusejumalanna Friggi poega. Sooviriitused seostatakse Ukuga. Kolm koputust soovikivile on sümboolsed äikesekärgatused ja sobivad ohvrianniks. Üldjuhul ei saa me midagi soovida iseendale, sest endale soovides võime ahistada teisi. Kui soovime midagi oma kallitele, siis lähedaste inimeste õnn pöördub meie õnneks – üksinda metsas me ei saa olla õnnelikud. Ukukivil saame leida lahendusi üldistele ühiskondlikele probleemidele: ühistegevus, kogukonnavälised ohud, tulevikuvisioonid… Kõik segane selgineb Ukukivil. Tavapärane ohvriand on hõbedakaabe või mündid.
Haldjakultuur kujundas Euroopa metsarahvaste eetikat ja vaimsust tuhandete aastate vältel ja on kandunud meie alateadvusse tänapäevani.
Et mõista iseennast, on vaja mõista meie esivanemate haldjakultuuri.